Wednesday, May 21, 2008

William Shakespeare - ''Hamlet''

1) Prints Hamlet leinab Helsingöri lossis oma isa, kuningas Hamletit, kes on kaks kuud varem surnud. Tema surma järel on troonile tõusnud vana kuninga vend ja Hamleti onu Claudius, keda prints kahtlustab oma isa mõrvamises. Claudius abiellub Hamleti ema Gertrude'iga, raevunud ja solvunud prints näeb oma isa vaimu, kes kinnitab, et Claudius on ta mürgitanud, ning nõuab, et poeg mõrtsukale kätte maksaks. Claudius ja Gertrude arvavad, et Hamlet kannatab vaimuhaiguse all, kuninga nõunik Polonius peab Hamleti tasakaalutu käitumise põhjuseks armastust oma tütre Ophelia vastu. Hamlet võtab vastu kahe enda järele nuhkima pandud sõbra ettepaneku kutsuda näitetrupp lossi meelt lahutama, kavatsedes taaslavastada oma isa mõrvastseeni ning jälgida Claudiuse reaktsiooni, et teha kindlaks tema süü või süütus. Claudius, Polonius ja Ophelia luuravad Hamleti järele kuni Ophelia end paljastab; Hamlet hülgab ta. Claudius kavatseb Hamleti maalt välja saata. Näitetrupi etendus toimub, mürgitamisstseeni ajal Claudius lahkub järsult. Hamlet, veendunud tema süüs, kavatseb ta tappa, kuid jääb siiski kõhklema; ta siirdub oma ema tuppa ja süüdistab toda mõrva kaasosaluses. Gertrude võtab süü osaliselt omaks; Hamlet torkab mõõgaga läbi liikuva seinavaiba, lootes, et selle taga on vihatud kuningas, kuid tapab hoopis Poloniuse. Hamletile ilmub taas isa vaim, keda näeb ainult tema - Gertrude peab poega hullumeelseks. Claudius saadab Hamleti Inglismaale koos salajase käsuga ta tappa, Hamlet pöörab vandenõu enda kasuks ja pääseb, kuid langeb piraatide kätte, kes ta Claudiuse juurde tagasi toimetavad. Claudius veenab tapetud Poloniuse poega ja murest hullunud Ophelia venda Laertest Hamletit tapma, soovitades selleks mõõgavõitlust mürgitatud rapiiriga. Ophelia matusetseremoonial esitab Laertes Hamletile väljakutse. Nad võitlevad. Claudius plaanib Hamletile sokutada mürgitatud veini, kuid selle joob ära Gertrude. Nii Hamlet kui Laertes saavad mürgimõõgast haavata, Gertrude sureb, Laertes paljastab Hamletile vandenõu ja nad lepivad ära, Laertes sureb, Hamlet jõuab enne oma surma tappa Claudiuse ja nimetada oma pärijaks Fortinbras', kes saabub ja käsib Hamleti keha auavaldustega ära kanda.

2)
Teose sisu lühikokkuvõte
Peale eelmise Taanimaa kuninga surma sai uueks kuningaks Claudius, kes oli eelmise kuninga vend. Eelmise kuninga poeg Hamlet saab teada, et ta isa mõrvati. Hamlet otsustab kätte maksta. Hamletile meeldib Ophelia, kes oli kantsler Poloniuse tütar. Polonius käsib Ophelial Hamletist eemale hoida, kuna temaga suhtlemine ei oleks Poloniusele kasulik. Kuningas, kuninganna ja Polonius lubavad välja uurida, mis Hamletil viga on. Kuningas ja Polonius peidavad ennast rippvaiba taha, samal ajal Ophelia vestleb Hamletiga, kes on salanõust teadlik. Kuninganna kutsumise peale läheb Hamlet kuninganna tuppa ning tapab Poloniuse, kes kuninganna teadlikult peidab ennast vaiba taga. Kuningas saadab Hamleti Inglismaale, kuid laeval olles avastab Hamlet kirja, kus kuningas käsib ta ära tappa. Peale Poloniuse surma läheb ta tütar Ophelia hulluks ning upub jõkke. Kui Poloniuse poeg Laertes saab teada, kes tappis ta isa, liitub ta kuninga plaaniga tappa Hamlet. Kuningas ja Laertes veavad kihla, et meelitada Hamlet rapiirivõitlusesse Laertesega. Kuninga tagavaraplaaniks oli Hamlet mürgitada veiniga, kuid kuninganna joob mürgitatud veini ning sureb. Laertes riivab Hamletit mürgise rapiiri otsaga kuid saab ka ise sügava haava. Seejärel surevad kuningas, Laertes ja Hamlet.

Teoses esilekerkinud probleemid
Kui kaugele on inimene valmis minema võimu nimel?
Kas kuulata oma südant või lasta vanematel end mõjutada?
Kas kaitsta oma lähedasi (poega), kui nad (ta) on süüdi?
Kas ainuke kättemaksuviis on mõrv?

Teose peategelaseks on Hamlet, kes on Taanimaa prints. Ta isa oli kuningas Hamlet ja ema kuninganna Gertrud. Kuningas Claudius ei hinnanud teda kõrgelt. Claudius pöördus Hamleti poole viimases järjekorras. Ta parim sõber oli Horatio, keda Hamlet usaldas täielikult. Ta usaldas Horatiot ning rääkis ainult talle, mida vaim oli öelnud ta isa mõrva kohta. Hamletile meeldis Ophelia, Hamlet saatis talle armastuskirju. Hamlet on lojaalne kuna ta ainukesena kandis õukonnaliikmete seast musta leina märgiks. Ta oli julge, sest ta järgnes vaimule, hoolimata sõbra hoiatusest. Hamlet oli sõnapidaja mees, ta vandus vaimule, et ta maksab kätte ja seda ta ka tegi. Hamlet oli kaval, sest ta palus näitlejatel just mõrvalugu mängida, et näha kuidas kuningas reageerib. Hamleti vastandlik tegelane oli kuningas Claudius. Hamletile ei meeldinud kuningas, sest ta tappis Hamleti isa. Kuningas Claudius oli manipuleeriv ning kasutas kõiki ära, et oma tahtmist saada. Ta saatis Rosencrantzi ja Guildensterni Hamleti järele luurama ning ka nemad saatsid Hamletit laevareisil Inglismaale. Claudius kavaldas Hamleti üle. Hamlet ei suutnud Claudiuse kihlvedu täielikult läbi näha ning ta ei arvestanud, et Laertes oli kuningaga mestis.

Horatio oli Hamleti parim sõber ja ainus usaldusalune. Horatio tuli Helsingori lossi, et osaleda eelmise kuninga Hamleti matustel. Ta pidas eelmist kuningat vapraks lahinguväljal juhtunu pärast. Horatio oli haritud, sest Bernardo ja Marcellus kutsusid ta endaga kaasa vaimuga kohtuma ohutusabinõuna. Ainult haritlased, kes oskasid ladina keelt, said vaimudega kartmatult rääkida. Just Horatio rääkis Hamletile, et ta nägi ta isa vaimu. Horatio oli usaldusväärne, Hamlet rääkis ainult talle mida vaim oli rääkinud. Kui Hamlet naasis Taanimaale oli Horatio esimene kellega ta kokku sai. Horatio tahtis juua mürgitatud veini, kui Hamlet oli suremas, kuid Hamlet keelas teda, sest Horatio oli ainuke, kes räägiks mis tegelikult oli juhtunud teistele.

Küsimus(ed) tegelas(t)ele
(Hamletile) “Miks sa Opheliale ei öelnud, mida vaim sulle mõrvari kohta rääkis?”
(Claudiusele) “Miks sa poole näidendi (Gonzago mõrv) pealt lahkusid?”

“Hamletis” toimub peamine tegevustik Taanimaa lossis Helsingoris. Peale oma isa surma heitis Hamlet oma emale ette, et ta nii ruttu abiellus teise mehega. Traditsiooniks oli korraldada pidustusi uue kuninga jaoks. Hamleti arvates oli pidustus kuningas Claudiuse auks põlgamist väärt, kuna ta leinas veel isa. Tol ajal usuti vaimudesse. Usuti, et vaimude manamiseks ja kahjutuks tegemiseks pidi oskama ladina keelt, seega ainult haritlased võisid vaimudega kartmatult rääkida. Vaimule ettesattumisest arvati, et sellel võivad olla hukatuslikud tagajärjed. Hamletit hoiatati, et vaimudel on kombeks inimesi segadusse ajada, et nad enesetapu sooritaksid. Hamlet ei hoolinud hoiatusest vaid järgnes vaimule, kes rääkis talle tõe kuninga surma kohta. Hamleti vanad ülikoolikaaslased olid lojaalsed kuningale ja kuningannale, mitte Hamletile. Nad proovisid Hamletilt tõde välja pressida, et seda kuningale ja kuningannale ette kanda.

Prosper Mérimée - ''Carmen''

1) PEATEGELASTE ISELOOM
Carmen – mustlanna. Noor, ilusa kehaehitusega, suurte silmadega väheldane neiu. Ta nägi välja palju kenam kui teised tema rahvusest naised. Tal oli täiesti sile vasekarva nahk, veidi viltused silmad. Pisut täidlased, ilusa kujuga huuled, valged hambad. Veidi karedad pikad juuksed olid ronkmustad ja läikivad. Tegeles nõiakunstiga. Oli harjunud inimesi ümber oma sõrme keerama ning saama mida tahab. Teadis alati, kuidas saada mida tahab. Carmen oli salakaval. Kasutas ära oma head välimust oma tahtmise saamiseks. Tegeles pettustega, aitas pätte. See tegi temast kaasosalise. Näppas aegajalt ka ise. Pidas ennast vabaks hingeks. Oma vabaduse eest oli kõike nõus tegema, jäi kindlaks oma põhimõtetele. Oli rõõmsameelne, tegi palju ülemeelikusi. Iseloomult tugev. Kuid oma mehele on tolle nõrkuse ajal truu.
Don Jóse – noor, keskmist kasvu, tugeva kehaehitusega, sünge ning uhke pilguga. Tegelane pidas tihti sisemist võitlust iseendaga. Ta ei tahtnud elada röövli elu, kuid ta armastas Carmenit ja seega tahtis olla ka koos temaga. Lasi ennast ära võluda Carmeni ilul ja seetõttu tõi endale häda kaela. Armastuse pärast kaotas terve mõtlemise.

TEOSE IDEE, PROBLEEMISTIK
Kogu teose probleemistikuks on Carmen, kelle pärast satub don Jóse vangi. Carmen pöörab paljudel meestel mõtlemise sassi, pannes nad endasse armuma. Tema pärast mõrvatakse palju teisi. Lõpuks laseb ta ka ennast tappa.

Elus ei saa kõike mida tahetakse ning kõigi oma tegude eest tuleb lõpuks maksta.




2) Tegevusaeg: Umbkaudselt määratav. 19. sajand. 1830-1840.
Tegevuskoht: Hispaania
Ülevaade sündmustikust: Sisukokkuvõtet otsustasin alustada kohast, kus peategelane läks Josed vanglasse külastama ja Don Jose rääkis talle oma loo. Tegevus saab alguse Sevillas tubakavabriku esisel platsil, kus rahvas veedab oma suvepäeva. Kapral Jose’d tuleb kodukohast külastama tema pruut Micaela. Samal väljakul aga hakkab peagi tubakavabriku töönaiste puhkepaus, mille ajal ilmub lavale Carmen – kõigi meeste ihaldusobjekt, ka Kapral Jose üks lemmik. Carmen on vabrikus haavanud noaga ühte töötajat ja talle määratakse vanglakaristus. Jose peab Carmeni vangi viima, aga ta laseb naisel põgeneda, see-eest läheb ta ise vangi. Peale vangist vabanemist saavad nad aga uuesti kokku. Samal ajal on Carmenisse kiindunud ka teine mees – Zuniga. Muidugi suudab Jose Zuniga’ga tülli minna ja ta peab koos salakaubavedajatega mägedesse põgenema. Mägedes elades lahtub Carmeni armastus Jose vastu ning talle ennustatakse surma. Micaela ja Escamillo tulevad mägedesse – üks otsib Jose’d teine Carmen’it. Escamillo kutsub kõiki oma järgmisele härjavõitlusele, Jose aga läheb oma haiget ema külastama. Kui kätte on jõudnud härjavõitluse aeg, kohtuvad Carmen ja Jose taas – aga seekord viimast korda. Jose tapab Carmeni meeleheites.
Tegelased:
Peategelane:haritud, uudishimulik, tundis hästi keeli, rahakas.
Don Jose-Maria. Röövel, endine sõjaväelane. Tugev, aga samas ka nõrk.
Carmen. Ilus, aga kuratlik mustlane.
Teose idee: Ei oska kindlalt õelda. Võibolla see, et armastus võib mehe mida iganes selle nimel tegema panna. Antud juhul siis röövliks hakkama vüi siis sobiks ka see vana ja tuttav ütlus seebikatest ,,Kui mina sind ei saa, siis ei saa ka sind keegi teine (tapetakse keegi)
Hinnang: Hea ja huvitav teos, kuigi 4. peatükk on mõttetu. S.t. ei lähe teosega kokku.

Eduard Vilde - ''Mäeküla piimamees''

Kirjandusvooluks oli realism, teos valmis aastal 1916 ning ta kuulub Vilde hilisemasseloominguperioodi. Autor on sündinud 1865.a Virumaal, hariduse sai ta Tallinnas ning ka populaarsustuli mehele väga noorelt. Märkimisväärne on veel see, et Vilde oli Eesti esimene elukutselinekirjanik.Teos räägib autori jaoks kaasaegsest ajast, mil talurahvast valitsesid veel mõisnikud. Materjal onpärit igapäevasest maaelust Eestis.Jutt käib ühe perekonna lagunemisest mõisniku süü läbi. Probleemideks on taluinimese rikastumine,võimalused, eetika, abielu ja armastuse keerukus, naise õigused ning liiga hiline kahetsus.Näidatakse, milleks on üks talumees rikkuse nimel võimeline ja millised on ta väärtushinnangud,unistused. Alguses nii silmipimestavalt hea võimalusena tundunud pakkumine muutub lõpuks Prillupileebameeldivaks. Mees kahetseb oma tegu, kuid selleks on juba liiga hilja. Ka kõige kangem naine polekssuutnud pidevale terroriseerimisele, vihjamisele ja pealekäimisele vastu seista ning nii andiski Marialla - kuigi ta polnud sellega nõus, tegi ta, mis vaja ja tunnistas sedasi abikaasa võimu enda üle jaoma vähest õigust enesemääramisele.Sündmustik toimub Mäekülas - ühes väikeses külas, mida valitseb mõisnik Kremer. Paika on näidatudlooduslikult viljakana ja ilusana, inimesi töökatena.Raamat algab sellega, kuidas mõisnik päevast päeva oma talupoegade töötegemist jälgimas käib ningüksildast elu elab. Kuna ta otsib oma ellu vaheldust, otsustab mees sõlmida lepingu Prillupiga ja niianda oma valduses olev Jaani maa ja amet (ja Kurust kuuendik) Prillupi naise "kasutamise" vastu talle.Pärast pikka vastusõdimist peab Mari sellega leppima ning mõisniku tahtmine saab teoks. Prillup hakkabküll pärast seda kahetsema ning tahab naist tagasi, kuid on juba hilja. Mees joob tihti ja onmasenduses. Lõpuks jääb ta oma hobuse vankril tukkuma ja külmub surnuks. Mari põgeneb mõisniku juurestkoos lastega linna elama. Ta on oma endises abikaasas sügavalt pettunud.Peategelane on Prillup, kõrvaltegelased Mari ja Kremer. Prillup tahab väga rikkaks ja tähtsaks mehekssaada, seetõttu näeb ta Mari vaid vahendina selle saavutamisel. Viimane on seevastu üsna jonnakas jaisepäine, kuid mitte täiesti järeleandmatu. Võõraste vastu on ta trotsi täis, heaks näiteks sellekohta on juhtum, kui mõisnik teda esmakordselt kõnetas ning tüdruk selle peale sõnakesti ei lausunud.Kremer on üksik rikkur, kelle elu vajaski just noorust ja värskust, et vältida kibestumistundetekkimist. Peategelane muutub teose jooksul palju - kui ta alguses hoolis vaid varast, siis lõpu poole mõistismees, et ka armastus ja abikaasa on väärtused, mida tuleks hoida. Võibolla mängis selles avastuses omarolli ka südametunnistus?"Mäeküla piimamehe" stiil on igapäevane, kasutatakse mõningaid saksakeelseid väljendeid. Minu arvateson liiga palju sisu jaoks väheolulist teksti, mis häirib põhitegevuse jälgimist. Kirjutamise ajal oliaga see teos küllaltki hinnatud ning nii võib öelda ka praeguse aja kohta. Ka annab ta lugejale hearealistliku pildi 19.sajandi maaelust - eks see ole muutnudki Vilde üheks olulisemaks kirjanikuksrealismiajastul.

Thursday, May 8, 2008

Goethe - ''Faust''

I

Samal ajal kui väga suur inimesi elab oma elu ära, ise mõtlemata oma elu põhjuste ja eesmärgi üle, oli see Fausti põhiline probleem. Ta ei leia, et tema tegevusest oleks kellelegi mingit õiget kasu olnud, kuigi ta on väga tuntud teadlane ja tal on palju õpilasi: ”Ma oma teadmisi ei hinda, ei arva, et võiksin inimsoole teed näidata paremuse poole.” Pärast sellele järeldusele jõudmist otsustab ta oma ülejäänud elu pühendada selle mõtte otsingule. Tema teadmata on aga Jumal ja Saatan (nimega Mefistoteles) sõlminud taevas kihlveo. Omamoodi huvitav on ka fakt, et Jumal ja Saatan on omavahel väga sõbralikes suhetes ja otsustavad koos inimeste saatuse üle. Saatan leiab, et inimene on õnnetu, armetu ja loodudki kannatama, sest tal on mõistus. Jumal, vastupidi aga, ülistab mõistust ja tõepüüdlusi. Tõe väljaselgitamiseks lähebki Mefistoteles maa peale, et üritada Fausti headuse ja tarkuse teelt kõrvale kallutada. Ka siis jääb Jumal endale kindlaks ja lausub: “ Las kurja nõuga saata igat sammu siis kiusaja – ka kurjast kasvab hea.” Niisiis satub Faust üleinimlike jõudude keerisesse, üritades samas leida oma isiklikku ülimat tõde – elu mõtet.
Faust on inimesena üldse tavapäraselt erinev – teda huvitavad sündmuste põhjused ja üldpilt, mitte niivõrd detailid. Ta leiab, et maailm on täis inimlikku kurjust ja pahesid ning inimesed ei suuda näha oma väikestest probleemidest kaugemale ning jõuab tõdemuseni, et olulisem kui mõte, sõna või jõud, on tegu. Samal põhjusel pettub ta oma õpilases Wagneris, kes erinevalt temast endast ei juurdle probleemide üle sügavuti, vaid rahuldub saavutatuga. Kõik see viib Fausti meeleheitele ja ta tahab ennast tappa mürki juues, kuid inglid peatavad ta. Samal ajal on ta sihikule võtnud Mefistoteles, kes asub oma kihlvedu Jumalaga täide viima. Esialgu ilmub ta Faustile musta puudli kujul, kuid tema töötoas võtab inimese kuju ja pakub Faustile lepingut, millest viimane ei saa keelduda – Faust saab endale kõik võimalused, mida Mefistoteles suudab pakkuda ja kui Faust kaotab oma rahutuse ja hakkab elu nautima, võidab selle kihlveo Saatan. Kuna Faustil on oma elust ja hingest selleks hetkeks juba täiesti ükskõik, võtab ta pakutava võimaluse rõõmuga vastu, hoolimata sellest, et tema tulevane õnn võib olla ühtlasi ka tema õnnetus, kuna siis läheb ta hing põrgusse. Traditsioonilise kolme veretilgaga kinnitabki ta lepingu ja saatanlikud vembud võivad alata.
Mefistotelese kui saatana isiksus ja olemus on antud teoses tegelikult üsna omanäolised ja erinevad mõnevõrra üldisest ja eriti tolleaegsest ettekujutusest. Ta on väga tasakaalukas ja intelligentne, isegi mingil määral sümpaatne tegelane. Inimesi ta üldiselt põlgab, samas võib tal kohati täheldada isegi südametunnistust, mis muudab ta karakteri eriti huvitavaks. Lisaks on ta iseloomult Fausti täielik vastand. Ise peab ta ennast vajalikuks jõuks, et maailma tasakaalus hoida. Ta tekitab küll palju pahandust, kuid ta ei suuda iial hävitada elu maa peal: “Küll koristan neid ilmast ühtelugu, kuid värske vere löök ei vakata.”
Pärast lepingu sõlmimist asub Mefistoteles Fausti teenri rolli ja viib ta esmalt labasesse õllekeldrisse, kus aga peagi mõistab, et selliste trikkidega ta juba vana teadlast ei püüa. Seejärel tuleb tal kaval mõte minna Fausti mõistuse kallale, täpsemalt ta noorendada. See tehtud, satuvad nad kokku noore Margaritaga, kellesse noorenenud Faust kohe ka armub. Margarita on aga väga range kasvatusega ning ei taha Fausti jutulegi võtta, mispeale see aga veel rohkem armub. Lõpuks suudab Faust siiski oma mõistuse ja Mephistotelese trikkide kaasabil Margarita südame võita. Kahjuks peab Fausti ja Margarita armastus maksma lõivu kolme täiesti süütu hinge näol: ema, kellele Margarita kogemata liiga palju unerohtu annab, viimase vend, kelle Faust ebaausas kahevõitluses tapab ja lõpuks nende ühine laps, kelle Margarita uputab, kui ta on meeltesegaduses ja lootusetu. Selle kuriteo eest satub ta vanglasse, kus ta lõpuks hulluks läheb. Selleks, et Fausti mõtteid kõrvale juhtida, viib Mefistoteles ta volbriöö pidustustele, kus nad kohtuvad kõikvõimalike imelike olenditega ja see süvendab veelgi Fausti meeleheidet. Hiljem külastab Faust vanglas Margaritat, kes on aga hullunud, ei tunne teda ära ja lükkab tagasi Fausti põgenemisplaani. Kui Margarita sureb, viivad inglid ta hinge taevasse.
Raamatu esimene osa lõpeb väga minoorsetes toonides ja pealtnäha jääb kõrgemate jõudude kihlveos õigus saatanale, kuid teises osas jätkuv tegevus toob meid lõpuks arusaamisele, et kui inimene otsib oma elu mõtet, siis paratamatult peab ta tegema ka halba, aga lõpuks jõuab ikka heani välja: ”Kui sihitult ta teenibki mind praegu, siis peagi selgusele jõudma peab.” Faust leiab oma elu mõtte juba igivanana ning mõistab, et inimese ülim eesmärk on töötada kogu inimkonna hüvanguks: “See on minu ihaldatud ideaal, kui vaba rahvas asub vabal maal. Vaid see on väärt nii vabadust kui elu, kes pidevalt neid kätte võitma peab.” Tema tee selle arusaamiseni oli pikk ja väga vaevaline, samuti ohvrite- ja ohverdusterohke, samas oli tema see, kes julges selle raske eneseotsingute teekonna ette võtta. Samas pole tema leitud tõde universaalne ja iga inimene peab ise leidma oma isikliku suurima õnne ja tõe – elu mõtte.

II

"Faust" – selle teose kallal töötas Goethe üle kuuekümne aasta, teose algvariant "Alg-Faust" valmis "tormi ja tungi" aastatel, täielik esimene osa ilmus 1808 ja teine osa 1832. Goethe kujutas uusaja Fausti kui teadmis-ja tunnetusjanulise inimesena selle esimeses osas. Faust on täis veidrat rahutust, kes on olnud huvitunud mitmetest teadustest, õppinud palju ja saanud nii magistri kui doktori kraadi, kuid leiab, et ei tea endiselt midagi, mis suudaks inimsoole teed parema suunas näidata. Samal ajal teavas Issand ning Mefistofeles veavad kihla, et Mefistofeles ei suuda Fausti õigelt teelt kõrval kallutada. Varsti ilmub Mefistofeles puudli kujul Fausti ette ning peagi kaks viimast sõlmivad lepingu, et kui Faust kaotab oma rahutuse ja hakkab elu nautima, võidab selle kihlveo Mefistofeles. Nagu saatanale kombeks on, siis see leping kinnitati veretilgaga.
Nõiaköögis, kuhu Faust ja Mefistofeles varsti lähevad, laseb Mefistofeles nõial Faustile anda võlujooki, mis noorendaks teda ligi kolmekümne aasta võrra. Sellele järgnevalt kohtub Faust noore tütarlapse, Margaritaga, ning mõlemad armuvad teineteisse. Volbriööl, kui Faust ja Mefistofeles lõbutsevad, pannakse Margarita vangikongi. Kui Faust sellest teada saab, üritab ta Margaritat päästa, kuid viimane ei tunne teda ära enne kui hilja. Kui Margarita sureb, päästavad tema hinge inglid ja ta läheb taevasse.Teose teises osas, kus enamus tegevusest toimub keisri õukonnas ja antiikajastul, on Goethe Fausti kujutanud oma õnne otsingutel ja kes hakkab tööle inimkonna heaks. Faust teenib keisrit teda sõjas aidates, sõda küll võidetakse, aga seda ainult tänu Mefistofelese abile. Peale sõda, kui Faust on juba raugaeas, soovib Mefistofeles Fausti surma ning nii juhtubki. Kui Mefistofeles jääb ikkagi kaotajaks, sest inglid viivad Fausti hinge endaga kaasa, sest armastus suutis võita. Teavas ootas Fausti juba ümbersündinud Margareta, kes soovis näha oma armastatut samuti ümbersündinuna.
2.1 Tegelased. Faust on tüüpiline romantismi aegne tegelane, kes on rahutu ja põgeneb tegelikkuse eest antiikaega. Kuid alati jäi ta oma põhimõtetele kindlaks ja ei kaldunud teelt kõrvale. Tema kaudu on väljendanud autor ka humanismi ideid – soovis parandada inimeste olukorda selles maailmas.
Margareta, tänu kellele pääses ka Faust taevariiki, on ainuke tegelane, kes taipas, et Mefistofeles pole see, kes ta näida püüdis. Kuna ta oli sügavalt usklik, siis ta sai aru, et Mefistofelese puhul on tegemist kelmiga.
Mefistofeles, kuri deemon, kes esineb juba keskaegses Faustist rääkivas rahvaraamatus, on tegelane, kes ei pea just eriti inimestest lugu ja keda loomadest eraldab vaid mõistus. Samuti ei ilmuta ta erilist austust ka Jumala vastu, keda ta peab taadiks, kellega võib aeg-ajalt juttu rääkida ning kes nii inimlikult suhtub kuradisse. Kuid lõppkokkuvõttes ei suuda Mefistofeles ikkagi kõiki inimesi oma tahte alla suruda ja isegi Faust, kes sõlmis temaga verega lepingu, pääseb taevasse.
3. Romantismile iseloomulikud jooned teoses.
Teose tegevus pidevalt vaieerub nii ajas kui ka kohas. Esialgu on see goethe-aegsel Saksamaal, Leipzigis, hiljem Antiik-Kreekas ja siis juba keisri õukonnas. Romantismi ajast tüüpilisemad näited on see, et huvituti paljudest teadustest – keemiast, bioloogiast, arstindusest, samuti mustast maagiast, astronoomiast jpt. Just tagasipöördumine musta maagia juurde, mis pärineb juba keskajast, on tüüpiline romantismi liikumisele. Looduse ülistamist seotakse samuti tihedalt romantismiga.
4. Mõtted teosest. Faust’i puhul on tegemist üsna tuntud teemaga – võitlusega hea ja kurja vahel, Jumala ja Saatana vahel, milles tavaliselt väljub võitjna headus ja armastus. Goethe on oma teoses kasutanud võimalikult palju elemente aniikseist Kreeka müütidest ning samuti keskaegseid tavasid omavahel ühendanud selle ajastuga.
Kirjandusteadlaste arvamus: Tegemist on tragöödiaga, kus peale kuradiga sõlmitud lepingut jääb Faust passiivselt ebatraagiliseks kujuks. Temaga juhtub palju, kuid väliselt ja ettetoodud tegevuses näidatuna läheb Faustil alati hästi. Kõik tema soovid täituvad ja kui mitte nii nagu tema seda tahaks, siis on tal alati Mefistofeles käepärast, kelle süüks see ajada. Faust on pigemini vaatleja ülirikkas panoraamis, kelle teod on kerged kui soovid ja näiliselt vähese vastutusega. Kuid ometi ühes avaldub tema süü – Margarete trgöödias, kes on passiivse kurja ja aktiivse kurjuse ohver, Fausti ja Mefistofelese ohver. Kui ka Margarete armumisel oli ebateadlik oma tegude tulemustest, siis selleks, et pääseda lahkub ta maisest elust ja saab päästetud, seega lunastatud, millega Faust enda lunastus on samuti ette määratud.
Teises osa antiikmüüdi Helena stseenis leiab Faust elu ideelise ja reaalsuse ühtsuse. Euphorioni, Fausti ja Helena poja traagiline Ikarose lend lõpetab järsult selle ajatu idülli – igatsus – momendi reaalsuse. Faust tagasisõit maa peale ja sõjakäik valekeisri vastu toovad võimaluse tegutsemiseks üldsuse huvides: merepõhjast saagu viljakandev maa vabale rahvale. Ideelisele teole ebakõlaks on Fausti tahe omada Philemoni ja Baucise maalappi – tõrkuvad vanakesed hukkuvad leekivas onnis. Päris süü langeb muidugi Mefistofelesele, kuid Fausti needmises on kindel alatoon ülikvõimu kaheteralisuses. Tuleb Mure ja hingab Fausti pimedaks. Maakuivatustöö aina kulgeb edasi, saavutusi ette nautides tunnistab Faust selle ülimaks silmapilguks ja sureb. Hingemüümise lepingu alusel vaieldav olukord Fausti surematu hinge edasisest kuuluvusest leiab lahenduse taevavägede võitluses põrgulistega. Esimeste võit viib Fausti samavõrra keerulist allegooriat mööda taevasse kui olid seda klassikalise Volbriöö ja Helena-müüdi juhtumused. Una poenitentium, maapealse nimetusega Margarete, kuulutab Fausti lunastatuks ja taeve valitsejanna Mater gloriosa loal ning kutsel on tee lahti kõrgemasse sfääri. Seega on elutunnetus siin määrav ning just see elutunnetuse sügavus ja intensiivsus toob Fausti kõigist allegooriatest elusana läbi.
Surematut hinge ilma elava lihata ei suutnud Goethe iial ette kujutada. Surma nägi ta taas algelementideks saamises. Kestvusega elu on looduse taassünnis, kuna surma läbi lõhutu uuest ehitatakse, jälle läbi aegade elades alamast kõrgemani – seesama elu, aga erinevalt koondudes, kujunedes, vormi leides ja andes. Igavene elu aga, kuhu Faust armu läbi tõsteti, on seletamatilt tarvilik vajadus, tugevam surmahirmust, nagu olekski hirmude hirm – jumalikkus ise. (Paul Reets)

Puškin - ''Jevgeni Onegin''

„Jevgeni Onegini“ peategelaseks on romaaniga sama nime kandev Vene aristokraatia hulka kuuluv noormees. Jevgeni veetis oma päevad Leningradi kõrgseltskonnas, nautides elu hüvesid. Päevad möödusid tal teatrites ja restoranides sõprade seltsis. Siiski, Onegin tüdines kõrgseltskonnast, naistest ning kõigest muust, mis teda seni köitnud oli. Spleen võttis Jevgeni üle võimust.
Onegin tahtis pääseda Leningradi lõpututest pidudest ning tema õnneks lamas surivoodis Jevgeni mõisnikust onu. Viimane oli pärandanud talle oma mõisa, kuhu Jevgeni ka kolis, et saada rahu Leningradist. Kuigi alguses maaelu paelus Oneginit, siis paari päeva pärast valdas teda jälle spleen.
Endisest elupõletajast oli saanud mõisnik, kes hakkas tegelema talupoegade küsimusega ning andis neile lahtisemad käed. See seik peegeldab Venemaa 19. sajandi alguse olusid, kus talupoegade pärisorjusest vabastamise temaatika õhus oli. Onegin kaldus kõrvale ka aristokraatia etiketti nõuetest, mis samuti kohalikele kõrgaadlikele meelepärane ei olnud. Vaatamata mõnele seigale, on Puškini-aegseid olustikuprobleeme käsitletud põgusalt.
Samasse maakohta, kus elab Jevgeni, saabub Saksamaalt ka naabermõisnik ja noor poeet Vladimir Lenski. Onegin ja Lenski hakkavad omavahel suhtlema ja neist saavad head tuttavad. Vladimirile meeldib Olga, kellega ta on juba lapsepõlves peaaegu et paari pandud. Olgal on ka õde, Tatjana. Kui esimene õdedest oli jutukas ja üldse seltsiv, siis Tatjana oli vaikse iseloomuga, ja seda juba lapsepõlvest peale.
Onegin oli Leningradis elanud tormilist elu, kus truudusel polnud kohta. Ta arvas enda naisemeheks mittesobiliku olevat. Tatjana aga armus Oneginisse ning saatis talle siira kirja, avaldades oma tunded. Jevgeni lükkas tema armastusavalduse tagasi, sest ta arvas, et muidu ta kasutaks Tatjana lapsemeelsust ära.
Oma naiste suhtes kogemusterikka elu tõttu suutis Onegin jääda peaaegu kõrvalseisjaks ka Lenski ja Olga armuloos. Noore poeedi jutud sellest, kuidas ta Olgat armastab, tundusid Jevgenile naiivsed. Ta kuulas need ära, kuid tajus, et hajameelne literaat oli lihtsalt hullupööra armunud ega elanud enam reaalses maailmas. Onegin otsustas Tatjana nimepäevaks korraldatud peol, kus ta ka Tatjanaga jälle üle pika aja kohtus, et toob Vladimiri tagasi argipäeva. Terve õhtu tantsis Jevgeni Olgaga ning Lenski oli kõrvale jäetud. Viimane aga ei suutnud seda taluda ja kutsus Onegini armukadedusest ajendatuna duellile. Surma sai Lenski.
Jevgeni oli tapnud oma sõbra ja keeldunud Tatjana armastusest. Ta ei suutnud enam mõisas rahu leida ning pöördus sealt tagasi suurilma elu juurde. Ka Tatjana oli maalt linna lahkunud. Endisest arglikust tütarlapsest oli saanud naine, kes abielus kindraliga. Kindral oli Onegini tuttav ning kui viimane küsis, kes on see ilus naine, siis kindral vastas, et tema abikaasa. Jevgeni ei suutnud uskuda, et maatüdrukust oli saanud elegantne daam. Talle meenus kiri, mille Tatjana oli talle mõisas kirjutanud ning mõistis, et oli ei öeldes teinud vea. Onegin lootis, et Tatjana tuleb tema juurde, kuid seda ei juhtunud – olles kord juba abiellunud, ei saanud ta Jevgeniga koos olla, olgugi et Tatjana tunnistas, et ta ikkagi armastab Oneginit.
Jevgeni lahkus Tatjana juurest: „Me siin ei sega mu kangelast, kes lugejal nii tuhiseva taeva all kaob silmist kauaks ... igavesti.“
„Jevgeni Onegini“ puhul on tegemist teosega, mis kuulub Vene kirjandusklassikasse. Puškini eesmärgiks oli kirjutada hinge enneaegsest vananemisest, ükskõiksusest elu ja selle nautimise vastu. Värssromaan ei sisalda läbinisti negatiivseid ja positiivseid tegelasi, igaühel on oma voorused ja puudused. Sellega jõudis Puškin realismi, millele viitab ka teose tegevustiku kujutamine kaasajas. Erakordseks tollastest teostest teeb „Jevgeni Onegini“ intrigeerivaks ka selle lõpp – inimesed lähevad lahku elusatena.



II


Esimene peatükk (7-36) Onegin sõidab maale sureva onu juurde. Autor räägib Onegini varasemast elust, isa surmast, Oneginit vaevavast spliinist, mis jälitab Oneginit ka maal
I, II maale lendavale “võrukaelale” ei meeldi, et peab poolsurnud sugulast põetama.
III Onegini isa kirjeldus. Jevgeni õpetaja
IV-XV Onegin sai suuremaks, iseloomustus
XVI-XIX Onegin läheb nii restorani kui teatrisse. Ta igatseb oma lapsepõlve teatrit.
XX-XXVI Onegin iseloomustab saali, publikut, näidendit
XXVII-XXXIV Onegin läheb ballile, kirjeldab teel nähtut, vanasti need meeldisid, räägib armumisest jalgadesse
XXXV Onegin läheb magama ja iseloomustab Peterburi (ei tunne puhkust)
XXXVI-XLIV Onegin ei ole õnnelik, käib päevast päeva teatris, peol, ballil, ei leia elust, raamatutest…õnne tekitajat
XLV-XLVII Autor tutvus Oneginiga, iseloomustab teda, räägib ühistest noorpõlve unistustest
XLVIII Jevgeni seisis mõtetes, iseloomustab linna
XLIX-L Autor igatseb Aadriat ja soovib, et tuleksid pingul purjedega laevad
LI-LIV Onegin ja autor läksid lahku, kuna Onegini isa suri ja soovis teda enda juurde.. Onegin tüdines lilledest, pidudest… Peagi avastas, et kõiki vaevab spliin
LV-LX Autor kirjeldab ennast kui luuletajat, oma inspiratsiooni allikaid
Teine peatükk (36-57) Jevgeni mõis, naabrite tulles põgenes, kohtus Lenskiga. Autor kirjeldab Larineid.
I Iseloomustatakse häärberi vaadet, ümbrust
II-III Loss seest
IV-V Jevgeni püüdis uut süsteemi sisse seada ja ta ei meeldinud inimestele taktitundetuse pärast
VI-XV Sinnakanti sõitis Vladimir Lenski, tema iseloomustus, andekus. Ta tutvus Oneginiga
XVI-XXIII Lenski ja Onegin arutlesid… Onegin mõtles meestest, kelle oli hüljanud (kirest joobnud), kirgede kapriisidest. Onegini iseloomustus
XXIV-XXIX Olga õde Tatjana – iseloomustus(vaikne, üksildane…)
XXX-XXXVI Miks Tatjana eelistas Grandisoni? sunnitud? abielu, maale kolimine, mehe (Dmitri Larin) surm
XXXVII-XL Lenski otsis haua üles ja meenutas surnut …
Kolmas peatükk (57-82)
I-V Lenski läheb Oneginiga külla, maale. Oneginil oli igav ja talle ei istunud sealne toit-jook. On küsib, kes oli Tatjana ja avaldab arvamust Olga osas
VI- XXXI Onegin meeldis Larinite majas kõigile, naabrid rääkisid, et Tatjana leidis omale kaasa. Tatjana armus Oneginisse, käis rahutult, raamat peos, ringi, tundis nagu oleks ise raamatust… Öösel rääkis njanjale , et on armunud ja kirjutas kirja, mille autor pidi ümber tõlkima.
Tatjana kiri Oneginile Tatjana küsib, miks Onegin tuli ja ta piinlema pani, küsib, kas tema kummardas ta kohale lohutussõnu ütlema ja räägib, et tema on talle ainus ja õige. Palub kas kokku saada või laidusõnu kuulda
XXXII-XLI Tatjana palub njanja pojapojal kirja ära viia. Tuleb Lenski ilma Oneginita. Peagi tuleb hobusega Onegin, Tatjana jookseb parki, kuulab tüdrukute laulu, hakkab ära minema ja alleel seisab Onegin
Neljas peatükk (82-104)
VII-XVII Autor? räägib armastusest, selle jahedusest, Onegini ja Tatjana kohtumisest, Onegini sõnadest. Onegin ja Tatjana lähevad käevangus koju
XVII-XXII Autor? räägib, kes on omaksed, millised on graatsiad, keda usaldada?
XXIII-XXIV Tatjana on hästi kurb ja läheb aina kahvatumaks armastusest Onegini vastu
XXV-XXXI Lenski ja Olga olid kogu aeg koos, koju minnes kirjutab ja joonistab Olgale, ka albumisse (räägitakse kirjutamisalbumitest)
XXXII-XXXIV Milline peaks luule olema? Ärge kirjutage vaid minevikust.
XXXV- Tatjana? räägib ainult njanjale, mida tunneb
XXXVI-XXXIX Onegini tegemised praegu(üles, jõkke, sööma…lugema…hobune…
XL-XLIII novembri ilma ja tegemiste iseloomustus
XLIV-LI Onegini päeva tegevused, kooskäimised, bordoo joomine, nõusolek minna Tatjana nimepäevale
Viies peatükk (104-126)
I-X Lõpuks tuli talv ja Tatjanale see meeldis. Talvine loodus ja tegemised. Tatjana uskumused(V). Tatjana tunneb et juhtumas on midagi halba. Tatjana kohtub Agafoniga. Tatjana läheb magama.
XI-XXI Tatjana uni: Tatjana jookseb karu eest, kui väsinult maha langeb, võtab karu ta sülle ja viib Tatjana onnini, mis kuulub Oneginile. Onnis on palju kodukäijaid, kui need haihtuvad, tulevad Lenski ja Olga ning ära ei lähe, võtab Onegin noa. Tatjana tõuseb
XXII-XXIV Tatjana otsib Oraaklist unenäo seletust, kuid ei leia ja on terve nädal, kuni nimepäevani masenduses
XXV-XLV Tuleb palju külalisi. Lenski ja Onegin hilinevad. Söögikorrad, ball, Lenski vihastab naiste reetlikkuse pärast(Onegin ja Olga tantsisid koos) ja arvab lahenduseks püstoli
Kuues peatükk (126-148)
I-III Lenski tormab välja, uks prõmmuga kinni, Olga vaikib. Kõik hakkavad peale sööki magama minema, mõned isegi Tanja ja Olga tuppa. Tatjana jääb veel ülesse, vahib aknast välja ja igatseb Onegini järgi
IV-VII Milline oli Zaretski enne ja on nüüd
VIII-XVII Lenski saadab Oneginile duellikutse. Lenski läheb siiski Olga juurde, kes on ikka rõõmus
XVIII(näärikuu)-XXXVI Lenski kirjutab kirja, jääb magama, hommikul äratatakse. Ka Onegin magab sisse. Duellil Lenski sureb
XXXVII-XLVI Mis oleks Lenskist saanud, kui ta poleks surnud. Autor lubab kangelasest hiljem rääkida. Autor? on 30aastane ja lahkub kodust – uude?
Seitsmes peatükk (148-175)
I-VII Autorile? ei meeldi saabunud kevad. Ta kutsub linnainimesi kaasa maale hingama värsket õhku, vaatama Jevgeni maja ja Lenski hauda, mille tee on rohtus.
VIII-XXVII Olga on Lenski unustanud, abiellunud sõduriga ja lahkub. Ainult Tatjana jääb ema juurde. Tatjana käib Onegini majas, leiab raamatu äärelt sirgeldused. Koju minnes on emal külalised, kes saavad teada, et Tatjana ei taha mehele minna. Otsustatakse ta viia Moskva pruuditurule(talve hakul)
XXVIII-LV Tatjana jätab aasade, allikate, metsadega… hüvasti ja sõidab Moskvasse haige tädi juurde. Tatjanat tulevad vaatama sugulased, peetakse balle, et Tatjana saaks mehe. Tatjanale ei meeldi jutuaine labasus. Ballil vaatab teda mundris tüse mees
Kaheksas peatükk
I-LI Autorit? külastas muusa, keda ümbritsesid mustas mehed, üks neist oli Onegin. Onegin nägi eemal Tatjanat ja sai teada, et ta on juba 2 aastat abielus ning muutunud-esinduslik, vestleja… Tatjana suhtub Oneginisse külmalt või ei märka teda üldse. Kord kirjutas Onegin Tatjanale armastuskirja vastu ning ei saanud ega saanud vastust. Kord sattus Onegin Tatjana ruumide juurde, nägi Tatjanat veel korda tegematult ning nutvana, kiri käes. Onegin põlvitas Tatjana ette, kuid too rääkis, et armastab Oneginit, aga on abielus ja Onegin ei saanudki endale Tatjanat


Natuke mõnest tegelasest:
Filipjevna-njanja, vana
Olga-blondiin, rõõmsameelne(6/XIV), punapõskne, meeldib Lenskile, ilus, seltskondlik daam, Tatjana noorem õde; lk 59
Onegin=Jevgeni, 26a, arvab, et vabadus=rõõm
Tatjana= Tanja-kurb, armastas loodust, maamaja, lugemist, oli väga haritud ja suhteliselt ilus, kuid mitte väga seltskondlik. Ei tahtnud abielluda, kuna ootas Oneginit. Kui abiellus, pidi olema esinduslik, viisakas, intelligentne ja seda ta ka oli

Tatjana kiri-lk 73
Onegini kiri-lk 191

Lühikokkuvõte:
Puškini “Jevgeni Onegin” räägib sellest, kuidas suure viivitamisega võib armastus eest lipsata. Onegin oli inimene, kelle elu seisnes ainult pidudel, ballidel, teatrites käimisest. Ta ei tahtnud abielluda, vaid olla vaba, sest arvas, et see oleks täielik õnn. Lõpuks ta mõistis, et õnn on just see, kui oled seotud ja sul on oma kaasa.
Kord kutsus Lenski, Onegini ja Tatjana sõber, Oneginit Tatjana poole ja Tatjana armus Oneginisse. Tatjana tegi Oneginile kirja, milles tunnistas, et armastab teda, kuid Onegin ainult salvas teda. Onegin kiusas Lenskit ja tantsis ühel peol Olgaga, Lenski tüdrukuga. See solvas Lenskit ja ta kutsus Onegini duellile, kus Onegin Lenski püssiga maha lasi-võitis duelli. Onegin oli masenduses ja lahkus, läks reisima. Vahepeal abiellusid nii Tatjana kui Olga. Reisilt tulles nägi Onegin Tatjanat ja tema külmust nähes kirjutas talle kirja, et kahetseb kunagist ära ütlemist ning soovib, et Tatjana talle andestaks. Tatjana teatab, et on abielus ning ei kavatse truudust murda. Onegin peab leppima sellega, et jääb kunagi tehtud vea tõttu(olla vaba = olla rõõmus) Tatjanast ilma. Sellega lõpebki kurva armastuse lugu Tatjanast ja Jevgeni Oneginist.

Honoré de Balzac - ''Isa Goriot''

Proua Vauquer- vana naine, kes peab Pariisis Vauquer'i pansioni
Sylvie- paks köögitüdruk
Christophe- jooksupoiss, teener
Proua Couture- Prantsuse Vabariigi arvekomissari lesk
Victorine Taillefer- noor neiu, kes oli proua Couture hoole all
Härra Poiret- vana rauk
Härra Vautrin- endine kaupmees
Isa Goriot- endine vabrikant
Preili Michonneau- vanapiiga
Eugéne de Rastignac- juura üliõpilane pansioni elanikud
Krahvinna l'Ambermesn- Vauquer'i sõbranna, pahur vanaproua
Vikontess Clara de Beauséant- Eugéne tädi
Proua de Marcillac- Eugéne tädi
Horace Bianchon- meditsiini üliõpilane
Anastasie de Restaud- isa Goirot'i vanem tütar
Maxime de Trailles- Anastasie armuke
Markii d'Ajuda-Pinto- portugaallane, proua de Beauséant'i sõber
Hertsoginna Antoniette Langeais- proua de Beauséant'i sõber
Delphine de Nucingen- isa Goriot'i noorem tütar, Eugéne südamedaam
Laure, Agathe- Eugéne õed
Henri, Gabriel- Eugéne vennad

Preili Michonneau- väga peenike, kortsus, õnnetu, arvati, et oli midagi liialt teinud: arvestanud, vihanud, kaubelnud; sai vanalt mehelt igal aastal 1000 franki, selle lapsed olid pahased, ei teadnud, et isa oli rikas, ajasid minema, preili Michonneau hoolitses tema eest, sai selle eest raha.
Härra Poiret- kandis vanu riideid, ei tundunud prantslasena, kohutas inimesi.
Victorine Taillefer- nooruke, kelle isa kodust välja ajas, ei tunnistanud teda oma tütreks, Vauquer ja Couture hoolitsesid tema eest, sisendasid talle jumalakartlikult; oli vaga, rahulik, kandis vanu riideid, ei tahtnud isa kohta midagi halba öelda, ema oli suremas, vend külm.
Isa Goriot- läks pansionaati 69 aastaselt, uhked riided, palju raha, kullatud asju kaasas, elas suures toas, kutsuti Härra Goriot'ks.

Vauquer sai teada, et Goriot on rikas, tahtis temaga abielluda, oli säästnud 40 000 franki, tahtis uhkeks prouaks saada. Hakkas enda peale raha kulutama, võttis vastu ainult tähtsaid, rikkaid külastajaid. Krahvinna l'Ambermesnil kiitis proua Vauquer'i soovi Goirot saada heaks, aitas tal raha kulutada, elas 6 kuud tema kulul, lõpuks ütles, et Goriot on halb, kinnine mees, läks ära, ei tulnud kunagi tagasi. oli pahane, käitus isa Goirot' vastu halvasti, häälestas ka teised tema vastu. Arvati, et Goriot kaotab oma varandust hasartmängudes; proua Vauquer ütles, et ta on siivutu. Kui isa Goriot' juurde tuli ilusti riides preili, kandis Sylvie sellest proua Vauquerile ette, nägi, et isa Goriot läks tõlda, proua Vauquer kohtles seda natuke paremini; arvas, et polegi nii vaene kui laseb arvata. Kui tütred erinevalt riides käies isa külastasid, arvas proua Vauquer, et need pole ta tütred, vaid armukesed. Proua Vauquer hakkas isa Goriot' järjest halvemini kohtlema. Isa Goriot vähendas tunduvalt oma väljaminekuid, hakkas kehvemaid riideid kandma, jäi järjest kõhnemaks, teda pilgati. Proua Vauquer kahtles kas need ikka tema tütred olid, sest muidu poleks ta seal elanud. Eugéne tahtis tutvuda Pariisi kõrgseltskonnaga. Tädi juhatas ta proua de Beauséant'i juurde, kes teda uhkele ballile viis, tutvus Anastasie de Restaud'ga. Õhtul tahtis õppima hakata, kuid isa Goriot' raske ohe ehmatas teda. Läks vaatas läbi ukseaugu, nägi, et Goriot väänas kullatud hõbetaldriku rulli; nägi ka, et Vautrini juures käisid 2 meest, ei suutnud õppimisele keskenduda. Hommikul oli suur udu maas. Proua Vauquer magas kaua, Sylvie ja Christophe tegid hommikusööki. Isa Goriot tuli enne 10 tagasi, käis poes (hõbedat viimas), liigkasuvõtja juures. Vautrin nägi seda. Isa Goriot saatis Christophe kirja tütrele - Anastasie juurde. Hommikusöögilauas rääkis Eugéne peost, Anastasiest, isa Goriot´ muutus vahepeal ärevaks, Vautrin tegi imelikke märkusi. Pärast ütles Vautrin, et isa Goriot peab Anastasiet ülal, sest see on tema armuke. Lõuna ajal tehti palju ebaviisakaid märkusi, nalju. Horace Bianchon tegi nalja isa Goriot, preili Michonneau kohta, hakkasid sööma. Kui isa Goriot kaabu talle silmile löödi, viis Christophe ta supitaldriku ära, arvas, et on söönud. Preili Taillefer käis isa juures, oli väga õnnetu. Isa Goriot vaatas teda kaastundlikult, Eugéne ütles Horacele, et isa Goriot ei olegi nii loll kui võis arvata. Järgmisel päeval läks Eugéne Anastasie juurde. Pidi jalgsi minema, pidi ettevaatlik olema, kuid siiski määris saapad, püksid ära, pidi puhasta laskma, jõudis halva tujuga krahvinna juurde. Tundis teenrite põlgust, sest nad nägid kuidas ta jalgsi tuli. Anastasie ei võtnud teda kohe vastu. Isa Goriot oli ka seal, jäi peaaegu vankri alla. Anastasie tervitas Maxime de Trailles´i, kes käitus Eugéne vastu halvasti. Kui härra de Restaud tuli, tutvustas Anastasie teda kui tähtsat inimest. Maxime ei käitunud enam nii halvasti. Anastasie ei tahtnud Eugéne’ga suhelda, kutsus Maxime kõrvale, krahvil oli temaga paljust rääkida. Kui Eugéne mainis isa Goriot’, tekkis imelik olukord, lõpuks läks Eugéne ära, krahv palus, et teenrid teda enam sisse ei laseks. Eugéne sai renditõlda, päästis riided vihma käest. Läks proua de Beauséant juurde. Sai teada, et on teine samanimeline auväärt perekond veel Pariisis. Nõo juures oli markii d’Ajuda-Pinto, kes suhtles palju prouaga, pidi abielluma preili de Rochéfide’ga, kuid proua ei teadnud seda. Markiil oli hea meel, et Eugéne tuli, sest tahtis ära minna, proua kutsus teda õhtuks külla, kuid keeldus, sõitis uhke tõllaga ära. Proua kirjutas kirja, käskis teenril de Rochéfide juurde minna. Läks Eugéne’ga kohtuma, ei saanud aru kes see oli. Kui natuke aega rääkisid, tuli Hertsoginna Langeais, hõõrus prouale markii abiellumist nina alla. Kui Eugéne ütles, et mainis isa Goriot, rääkis hertsoginna, et isa Goriot on Anastasie isa, pani tütred rikastele meestele, andis neile palju raha, tütred häbenesid isa, põlgasid teda. Delphine oli Anastasie peale kade, sest Delphine ei olnud nii tuntud kui õde. Proua lubas Eugéne’le oma nime anda, teda aidata. Eugéne otsustas Anastasie endale võita, Maxime tappa. Eugéne oli otsustanud isa Goriot enda hoole alla võtta, söögilauas ütles, et kohtus ühe tütrega. Eugéne kirjutas emale kirja palvega saata 1200 franki, isale mitte rääkida; õdedele kirjutas kirja palvega saata oma säästud. Eugéne ei käinud enam koolis, otsustas ainult eksamiteks õppida. Eugéne käis nõo juures, käis Anastasie juures, kuid sisse ei lastud. Sai teada, et isa Goriot sai edukaks tänu keskpärasusele, heale ärivaistule. Kui naine suri, pühendus tütardele, täitis kõik nende soovid. Pani mõlemad tütred mehele. Lõpuks ei tahtnud väimehed teda enam tunda, kuna pidas ikka veel äri, lõpuks loobus ärist. Eugéne sai emalt kirja, raha, soovis kõike head pojale, kuid rohkem ei saanud aidata. Sai õelt kirja, 350 franki, lubas saladust hoida, vajadusel uhkeid riideid õmmelda. Eugénel oli hea tuju. Söögilauas toodi talle rahakotikesed, Vautrin andis kullerile jootraha, Eugéne andis talle raha tagasi, muutusid vaenulikuks. Vautrin võttis püstoli, läksid välja. Vautrin tegi ettepaneku: lubas hankida miljon franki, tahtis saada 200 000 franki, et Lõuna-USA-s orje pidada, rikkaks saada; soovitas preili Victorinega abielluda, sest Victorine armastas teda, saab isalt raha kui vend sureb, selles aitab vana sõber. Vautrin andis Eugéne’le 15 päeva otsustamiseks. Tal tuli pähe, et ei taha teistele halba teha, kuid rätsepa uusi riideid proovides otsustas, et peab kõrgseltskonda pääsema. Isa Goriot ütles, et õhtul on pidu, tütred lähevad. Eugéne pidi ka minema, pärast rääkima kõigest; ütles, et tütred armastavad teda ikkagi, kuid väimeestel häbi. Talle oli suurim rõõm kui nägi tütreid hetkeks naeratamas, ei lubanud neil talle kingitusi teha. Eugéne läks nõo juurde, jäi naistele uhkete riietega silma, nõbu ei tahtnud teda vastu võtta, kuid kutsus lõunale.
Õhtusel peol tutvustati Eugene'i Delphinega. Anastasie ei tahtnud teda tunda, sest rääkis isast. Delphine rääkis, et armastas isa väga, mees lubas isaga ainult hommikul kohtuda, väga kurb. Tundis, et Eugéne oli ta sõber. Delphine mees lubas Eugéne’l varsti külla minna. Kodus rääkis Eugéne isa Goriot’le, et Delphine armastab teda, saatis talle tervitusi (tegulikult ei). Isa Goriot ütles, et tunnetas laste olukordi, tundeid; ei vaja luksust, tahtis, et Delphine leiaks armastuse. Eugéne ütles, et armastab Delphinet. Hommikul ütles Vautrin, et tema oleks uhkelt sinna, tagasi sõitnud. Öösel mõtles Eugéne Victorine, päranduse peale. Eugéne kohtus Bianchoni, kes ütles, et tema ei suudaks kunagi raha nimel südametunnistuse vastu talitada. Eugéne oli kurb. Hommikul oli Eugéne väga uhkelt riides, sai preili Victorinelt pilke, mõistis et preili armastas teda. Eugéne läks Delphine juurde, oli õnnetu, üritas seda varjata. Viis Eugéne' mehe tõllaga välja, andis 100 franki, käskis ruletis võita 6000 franki või kõik kaotada. Eugéne läks mängima, ei saanud mängust aru, pani 2x raha punase 21 peale (vanus), võitis üle 7000 frangi. Delphine oli väga õnnelik, andis 1000 Eugéne'le. Delphine rääkis, et mees annab talle natuke raha, kuid sellest ei piisa, palju võlgu, ei julge mehe käest raha küsida. De Marsay andis talle kunagi 6000 franki, nüüd tahtis Delphine seda tagasi anda. Eugéne rääkis isa Goriot'le, tundis, teadis võlgadest, oli Eugéne'le väga tänulik, tahtis ta vesti, mille najal Delphine oli nutnud, Eugéne andis talle 1000 franki. Eugéne käis kõrgseltskonnas, mitte koolis, oli uhkest riides, kulus kogu raha, sattus võlgadesse: ei olnud raha esmavajaduste jaoks (söök, rent), kuid ehete, riiete jaoks oli. Vautrin mõistis mis toimus, tegi selle kohta ka vihjeid. Eugéne ja Victorine said jutule, kuid prouad katkestasid neid. Vautrin ütles, et Eugéne ainus abi on raha - andis Eugéne'le 3500 franki, vastu v e k s l i. Eugéne läks nõo juurde, maksis võla de Trailles'le ja d'Ajudale, teenis kogu raha tagasi, hommikul vahetas selle Vautrini neksli vastu. Härra Gondureau palus Poiret'ilt ja Michonneault abi Vautrini paljastamiseks. Michonneau oli nõus 3000 frangi eest. Tundus nagu Eugéne ja Victorine olid armunud. Vautrin oli õnnelik, sest tema plaan oli täide minemas. Eugéne tahtis õhtul härra Trailleferi juurde minna, et teda poja surma eest hoiatada. Isa Goriot viis Eugéne oma tuppa, pani vaikselt väikese karbikese kaminale, ütles, et ostsid Delphinega talle uhke korteri, sisustasid selle, tahtsid üllatust valmistada, kuid ei suutnud vaikida. Ütles, et advokaadi abiga nõuab tütarde vara välja, palus luba korteri kohal toas elada, et uudiseid kuulda, sai selle. Vautrin oli ukse taga, sai aru mida Eugéne teha tahtis. Läksid õhtusöögile. Vautrin tegi palju nalja, Eugéne ja isa Goriot olid nukrad. Tahtsid jooma hakata. Jõid bordooveini, arvasid, et pole piisavalt hea, jõid šampanjat, sõid kooke, kõik täis (kes rohkem, kes vähem). Vautrin ütles Eugéne'le vaikselt kõrva, et teab ta plaanidest, kuid ei lähe täide, Eugéne ei saanud aru. Sylvie viis isa Goriot tuppa magama. Vautrin tahtis teatrisse minna, kutsus Couture kaasa, keeldus, Vauquer tahtis minna, Sylvie pidi aitama tal korseti ümber panna. Vautrin ütles Victorinele, kes Eugéne kõrval oli, et saab varsti rikkaks. Ei tahtnud pärast venna õnnetust rikkaks saada. Couture, Victorine viisid Eugéne magama, Victorine andis talle head-ööd-musi. Michonneau ja Poiret läksid politseisse, tahtsid Vautrini kohta küsida, said aru, et selle kinni võtmine on oluline. Järgmisel päeval magasid kõik kaua. Vautrin käis varakult väljas. Preili Michonneau pani Vautrini kohvi sisse vedelikku. Käskjalg tõi Eugéne'le kirja Delphinelt, ütles, et läheb tema juurde. Tuldi teatega, et Victorine vend haiglas, läks proua Couture'ga ära. Vautrin kukkus kokku, viidi tuppa. Sylvie jooksis arsti järele, Christophe apteeki, proua Vauquer läks eetrit otsima. Preili Michonneau, Poiret nägid märke, mis tõeatasid, et tegu on Surma-narritajaga. Eugéne nägi Bianchoni, rääkisid Victorine vennast, kuulis Vautrinist, ütles, et asi on kahtlane. Eugéne otsustas, et Victorine'ga ei abiellu, teeb Delphine õnnelikuks. Tagasi jõudes oli Vautrin kosunud, sai rohtu, Bianchon tahtis okse laborisse viia, uurida, preili Michonneau oli selle vastu, Bianchonile tundus asi veel kahtlasem. Vautrin ütles Eugéne'le, et tema tahtis teda tappa. Bianchon ütles, et kuulis preili Michonneault nime Surma-narritaja, Vautrin kohkus, preili Michonneau kukkus toolile, Poiret astus vahele, politseinikud tulid sisse. Vautrin tunnistas üles, et on sunnitööline, käitus imelikult - luuleliselt, pettunult, vihaselt. Politseinikud otsisid ta toa läbi, Vautirn ütles, et preili Michonneau andis ta välja, kui oleks hoiatanud, oleks 6000 franki saanud. Lõpuks oli nõus minema, ütles, et äraandja saab karistatud, Eugéne võib alati ta raha kasutada. Kõik pansionärid olid üllatunud, tahtsid ära minna kui preili Michonneau jääb, lõpuks lahkus ta Poiret'ga. Kõik asusid lauda. Isa Goriot tuli tõllaga, viis Eugéne endaga kaasa, ütles, et lõunastavad Delphinega tema pool. Käskjalg tuli sõnumiga, et Victorine vend surnud, isa lubas enda juurde jääda, tahtsid oma asju. Lauas istus 10 inimest, õhtusöök polnud kuigi hea, palju kisa, kära. Isa Goriot viis Eugéne ta uude korterisse, oli üliõnnelik. Õhtu möödus lollitades, õnnelikult. Proua Vauquer kurtis, et pansion jääb tühjaks, oli õnnetu, hakkas nutma, arvas, et õnnetus on ligidal, ka surm. Eugéne sai tädilt kirja kutsega oma ballile, palus Delphine kaasa võtta. Eugéne läks Delphine juurde, pidi natuke ootama. Delphine oli õnnelik, tahtis sinna väga minna. Õel ei läinud hästi, laenas raha, pidi nende tasumiseks ehteid pantima, kõik rääkisid temast, Anastasie pidi uhket kleiti kandma. Eugéne lubas, et räägib kõigest isa Goriot’le järgmisel päeval. Hommikul käis Eugéne koolimajas, jõudis tagasi enne kui Delphine tuli isa Goriot juurde. Kuulis kuidas Delphine ütles, et raha ei saa kätte, sest mees oli paigutanud kõik ettevõtetesse, palus 2 aastat, et raha tagasi teenida, tahtis Delphine nimel tegutseda. Isa Goriot ei olnud sellega nõus, tahtis kõiki pabereid näha, oli ahastuses. Anastasie tuli isa juurde, palus abi: Maxime oli 100 000 võlgu. Anastasie pani panti kõik ehted, ei saanud raha kokku, mees sai kõigest teada, ostis ehted välja, Anastasie pidi talle kuuletuma. Anastasie palus isalt 12 000 franki, kuid raha läks korterile, tütred läksid tülli, isa Goriot oli meeleheitel. Eugéne kirjutas vekslile isa Goriot nime, 18000 franki, andis Anastasiele, oli algul pahane, kuid leebus, isa Goriot oli väsinud, Anastasie läks ära, isa Goriot heitis magama, varsti saatis Eugéne Delphine koju, ei tahtnud lõunastama jääda. Pansionis istus isa Goriot lauas, Bianchon jälgis teda, ütles, et elupäevad on lõppemas. Õhtul Itaalia ooperis üritas Eugéne Delphinetd vältida. Delphine ütles, et Anastasie on petis, Maxime mängib raha maha. Delphine ütles, et armastab isa rohkem, kui Anastasie. Bianchon oli isa Goriot juures, jälgis teda, ütles, et arst tuleb hiljem. Eugéne läks Delphine juurde, ei saanud isa olukorrast rääkida. Proua Vauquer tahtis raha saada, sest Eugéne ja isa Goriot elasid ikka veel seal. Isa Goriot käis hommikul väljas, viis kõik hõbeda panti, andis oma raha ära, et Anastasie saaks oma kleidi kätte, sest teenija oli 1000franki ära maksnud, tahtis raha saada. Arst ütles, et erilist lootust pole. Eugéne oli terve päeva isa Goriot juures. Delphine saatis kirja, tahtis teada miks külla ei läinud. Eugéne läks tema juurde, Delphine ei tahtnud isast midagi kuulda. Eugéne pani riidesse, läks Delphinele järgi. Delphine rääkis, et kuningas oli d’Ajuda abielu kinnitanud, kõik läksid peole, et proua de Beauséant’i nõrkust näha, kuid ei näidanud midagi välja. Eugéne rääkis tõllas Delphinele Anastasiest ja isast. Proua de Beauséant saatis Eugéne’i d’Ajuda juurde kirju tooma, põletas need ära, oli valmis Normandiasse minema. Õhtu lõppedes jättis de Beauséant Eugéne’i ja de Langeaisiga hüvasti, läks ära. Eugéne läks jalgsi pansionaati, jäi isa Goriot´ juurde. Hommikul rääkis Bianchon, et isa Goriot’l on kõige rohkem paar päeva elada jäänud, raha vaja et puid, rohtu osta. Eugéne pidi isa Goriot eest hoolitsema. Bianchon pidas isa Goriot huvitavaks uurimisobjektiks, ka teised arstid arvasid nii. Isa Goriot sonis kogu aeg tütardest, lootis et nad tulevad, saatis Christophe nende juurde. Christophe ei saanud tütardega rääkida, isa Goriot kuulis seda, ei tahtnud enam elada, ütles Eugéne’le, et tema kunagi ei abielluks, lapsi saaks. Sonis palju tütardest, proua Vauquer tahtis saada u 200 franki, Eugéne oli sunnitud pantima Delphine kuldkella. Eugéne läks Anastasie juurde, ütles, et tuleb kui saab, Delphine ütles, et on haige, kuid kui nägi, et kella pole, oli valmis kohe minema. Kodus opereerisid Bianchon ja arst isa Goriot, kuid see ei aidanud. Sylvie aitas õpilastel linad vahetada, isa Goriot pani käed poiste peadele, arvas et tütred tulid, langes koomasse. Anastasie jõudis kohale, oli kurd, Delphine teenija ütles, et tema ei tule, oli tüli. Söögilauas käituti inetult, isa Goriot suri, Boianchon ja Eugéne korraldasid väikesed matused, Delphine ja Anastasie ei tahtnud maksta. Proua Vauquer võttis isa Goriot kaelast kuldketi ära, kuid Eugéne pani tagasi. Kui isa Goriot maeti, oli tütarde tühjad tõllad kohal, mõni teenija ka. Eugéne otsustas, et maksab tütardele kätte, läks Delphine juurde lõunastama.